Alustuseks peab mainima, et Kopenhaageni lennujaama lounge'i õunamahl on liiga magus ja kohvi liiga mõru, aga võikud on täitsa head. Ma olen ju eestlane - igaks juhuks vingun natuke enne, kui jõuan Ameerikasse, kus kuuldavasti ollakse rohkem huvitatud sinu õnnestumistest ja positiivsetest asjadest, kui meeli mõrudaks tegevatest asjaoludest.
Novot, aga ootamatult jõudis see päev kätte, mil tuli kohvrite lukud kinni tõmmata ja teele asuda. Imelikul kombel oli mul peale pooleaastast aega, mil selle sõidu faktist teadlik olin, justkui võimalik selle mõttega harjuda, aga tegelikkus on see, et teadmine aastapikkusest reisist kuulus asjade hulka, mis on kunagi hiljem, homme või nii... No ei saa ikka veel täpselt aru, mis siin toimub praegu :).
Täna varahommikul Tallinna lennujaama jõudes tabas mind mõnus üllatus - head sõbrad olid end meie jaoks põhimõtteliselt öösel üles ajanud ja lehvitama tulnud. Minu Moskva usub pisaraid küll ja neid ka tagasi ei hoia :). 5 tunnist Kopenhaagenis on 3 juba möödunud ja varsti võib 8 tunni 40 minuti pikkune lennureis Washingtoni poole alata. Kotis on valmis hunnik ajakirju ja unerohud :).
Kuna eriti põrutavaid sündmusi see reis veel kaasa pole toonud, siis esimene postitus jääb üsna üürikeseks ja siia ka lõppeb. Loodetavasti on oodata põnevamat elu ja seega lektüüri, mida kannatab sissejuhatusest kaugemalegi lugeda :).
See you soon :)!
Susan
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar