Niisiis, mõni päev rohkem, kui kuu aega tagasi alustasin esimest korda elus tööpõllu kündmist Ameerikas. Mu sõber siin (eestlane muide) ütleb selle kohta nii - kui ülejäänud maamunal käivad inimesed tööl selleks, et elada, siis ameeriklased elavad selleks, et tööd teha (siinkohal soovitan neil endale näiteks Jaapani sõprusriigiks hankida - neile ka kangesti meeldib töötada, Eesti võiks siis järgmine kandidaat olla). See 'me teeme hääääääästi palju tööd' väljendub küll ilmselt sageli rohkem töötundide arvus, mitte aga niivõrd tehtud töö hulgas, nagu aru olen saanud, aga....vot endal ei õnnestunud sellist lebotamise organisatsiooni välja valida. Ehk siis esimesel sisseelamise nädalal uhasin ikka enamus päevadest 9 hommikul 8 õhtul klahve klõbistada ja ajusid ragistada. Aga eestlane harjub kõigega ja suudab ka vajadusel oma tempot tõsta!
Aga no töö tööks - kuna sotsiaalmeedias oma ametiülesannetest pajatamine on meil küllaltki reglementeeritud (siinkohal tervitused Greetele :)), siis ega rohkem justkui midagi lisada ei olegi. Räägin parem inimestest.
Tutvumine ameeriklastega
Kui keegi on teile kunagi öelnud, et ameeriklased kogu aeg naeratavad ja muudkui küsivad reipalt 'how are you' ja et see on nii pealiskaudne ja võlts, siis uskuge seda inimest - ka kõige värvikamad kirjeldused tutvumistest ameeriklastega on ilmselt puhas tõde ja päris raske on siinkohal üle panna, aga....tõde on ka see, et ühe tavalise tursimireisi jooksul (nii 2 nädalat) neid väga palju paremini tundma ei saagi.
No näiteks, igal hommikul lähen tööle ja piibitan oma kaarti valvuritädi juures - esimesed kaks nädalat ütles tädi mulle viisakalt 'good morning' ja oligi kõik, aga ma ju kuulsin küll, et ta järgmisele tulijale 'good morning luuv (love)' ütles. Olin juba loobunud, aga üllatus tuli peale kahte nädalat - tädi vaatas, et see nägu vist kavatseb siia jääda ja tuligi ära 'good mornin luuv'. Tuju kohe terveks päevaks hea! Aga läks mööda veel 2 nädalat ja tädi vaatas, et kuule tõesti, see imeliku nimega tegelena, kelle ID-kaardil on süünikuupäev enne kuud, ongi nüüd siia end sisse seadnud ja koos suure laia naeratusega teatas ta 'good morning luuuv! how you're doing this morning luuuv?'. Kui ükspäev välja lõunale läksin ütles tädi 'yeah girl, look at you! you should get something to eat luuuv'. Enam-vähem sama skeem on läbitud ka töökaaslastega, ehk siis iga natukese aja tagant paar lauset juurde (siiski, mõningate eranditega). Noh, kes on pika vinnaga?!?!
'How are you?' ei ole küsimus!!!!!!
Inimene ei ole mitte harjumuste ori, vaid oma kultuuritausta ori! Olen algusest peale teadnud, et 'how are you' ei ole siin küsimus - see on lihtlabane 'tere' (väike tip sõnaraamatute koostajatele). Ometi, ometi peavad kõik mulle 'how are you' ütlejad ka peale 1,5 kuud tsipa ootama enne kui ma ka 'how are you' suust välja saan. Asi selles, et eestlasel kerkib kohe peakohale mull 'häire - küsimärgiga lause', siis tuleb uus mull 'oota ei...oota nüüd...midaaaa....apppi......aaaaa....TERE'. Noh ja siis, kui küsija juba ära ei ole läinud, jõuadgi veel viisakalt 'how are you' vastu öelda.
Kahe minipeatüki kokkuvõtteks ütleks, et ameeriklastel ei ole tegelikult viga midagi. Nad lihtsalt ei leia, et peaks kõigiga kohe peensustesse laskuma, mis on täiesti ok, aga selle juures on nad rõõmsate nägudega ja viisakad ja seda kogu aeg. Ei ole absoluutselt mingi haruldus, et täiesti tundmatud inimesed sind tänaval teretavad või ütlevad näiteks 'oh, I love your shirt' ja otsejoones edasi põrutavad. Vissis nägu või pahurlus ei ole siin moes - vähemalt minu stressitase langeb!
Washington DC
Enne kui ma siia tulema hakkasin, kuulsin mitmelt poolt, oh jeerum, ära sinna igavuse tipptasemsse küll mine. Hmmm, siin ma nüüd olen siiski! DC (siin ei öelda kunagi Washington - on lihtsalt DC) on üks vabameelsemaid linnasid USA-s, mis laieneb kõigele. No näiteks on see väga gay friendly linn, mustade linn (või kuidas see nüüd siis on korreknte öelda, aga igaljuhul valged inimesed on siin vähemuses), aga samal ajal ka üks kõige rohkem korrumpeerunud omavalitsusega linnasid. Kuna District of Columbial (DC), mis koosneb ühest linnast (Washington), mis juhuslikult on pealinn, kongressis hääleõiguslikku liiget ei ole, siis nad möllavad rohkem omavalitsuse tasandil :).
Igavuse üle siin ka kurta ei saa - DC on ühtlasi ka näiteks väga jazzisõbralik linn. Või noh üleüldse kultuurisõbralik linn. Peale tööpäeva mõtled, mida siis täna teha ja lõpetad näiteks Norha Jonesi kontserdil. Igaljuhul on kogu aeg vaja kuskile joosta, sest miskit kuskil toimub ja ma arvan, et Eestisse tagasi tulles vajan kõigepealt puhkust :).
Omal väga olulisel kohal on DC-s ka oravad. Jah...oravad! Neid on siin massiliselt ja ma tõesti imestan, et ei ole siiani veel kohanud silti 'ära häri oravat!'(sest silte ameeriklased armastavad). Tegu ei ole mingite arglike loomakestega, tegu on täieõiguslike kodanikega, kelle liikumisi lakkamatult inimesed häirivad. Näiteks, kui ma hommikuti jooksmas käin ja ainuke inimene liikvel olen, siis sattun kogu aeg vihaste oravapilkude ette, a la 'mida sa siin tolgendada jalus, ahhhhh'.
Heas mõttes hulle kohtab siin ka omajagu. See ei ole nii, et töötad kongressi kõrval ja oled uhkes linnajaos. Tuled metroost välja ja nähtamatute sõpradega tegelasi on kohe trobikond. Aga ka nemad on väga viisakad, ikka ütlevad tere ja küsivad, et kas töö juba ära ei väsita. Ikka hea tuju ja viisakus ennekõike!
Reisid
Minu suurepärase stipendiumi eesmärk ei ole ainult töö. Selle suureks osaks on ka kohaliku elu ja kultuuri nägemine. Kui palju sa seda näed, on juba su enda teha. Olen otsustanud, et puhkan hauas ja tuleb võtta kõik, mis võtta annab. Oma reisimised korraldab iga stipendiumisaaja ise vastavalt sellele, kuidas töö lubab. Toon välja taaskord Ameerika plusspooled ja hüüan 'thank God for the national holydays!'. Riigipühadega siin kokku ei ole hoitud ja siinsed kavalpead on oma riigipühad ikka sättinud näiteks kuu esimesele esmaspäevale või teisele reedele jne. Ehk siis seda ohtu ei ole, et mõni riigipüha võiks nädalavahetusele sattuda (kui jõulud ja Ameerika sünnipäev välja jätta). Minu töökohas kaasneb tavaliselt igale riigipühale veel lisapäev ja nii neid pikki nädalavahetusi ikka koguneb, kus taaskord kohver pakkida ja teele asuda.
Esimene reis leidis aset kolm nädalat peale USA-sse saabumist, kui olin saanud töötada täpselt nädala ja 2 päeva ning juba saabuski 5 päeva kestev Ameerika sünnipäev (4. juuli oli küll reede, aga asutus suleti juba kolmapäevast alates). Katheriin, kes sama stipendiumiga, aga natuke varem USA-sse saabus ja kohalikes asjades ikka mõneti adekvaatsem oli, orgunnis kõik ära, sõitis autoga majaette ja algas reis Philadelphiasse.
Kohalejõudes ootas meid kõigepealt kodutänava pidu. No ikka nii, et linnalt oli hangitud autosõidu keelu märgid tänaval ja käis möll - ikkagi sünnipäev ju.
Edasi ootas meid suurejooneline kontsert, kus ma Jennifer Hudsoni helide peale peaagu minestama pidin.
Siis pikemad jalutuskäigud, mille käigus sai selgeks, et Philadelphia seinakunstile'EI' ei ütle.
Ootamatult lehvis tänaval uhkelt ka Eesti lipp.
Enne Philadelphiasse minekut ütlesid töökaaslased (need, kes juba rohkem, kui ühe lause rääkisid) - vaata, et sa kindlasti Phillys ikka cheesecake' sööd. Kohalejõudes selgus, et olin muidugi kõigest valesti aru saanud ja tegelikult ütlesid nad - vaata, et sa ikka maailmakuulsat Philly cheese stake' sööd. Aga mõeldud tehtud - seda ma muidugi ei aravanudki, et tegu mingi väikese roaga on (siin on ikka kõik, mis ette kantakse XXL suuruses), aga kui eestlasele stake ütled, siis saia ta seal vaimusilmas ei näe eksole. Seisime maailmakuulsa cheese stake' järjekorras (loomulikult maailmakuulsas kohas, mis on avataud juba aastast 1939) pool tundi ja voila...
Mis siin pattu salata - ikka jube hea oli :).
Järgmine reis leidis aset Ocean Citysse, sest mere inimene tahab ju mereäärde. Ütleme nii, et koledamat kohta, kui Ocean City pole juba ammu nähtud, aga õnneks saime meie oma seltskonnaga aega veeta palju ilusamas kohas seal lähistel. Assateague Beach koos metsikute hobuste, valge liiva, ookeani, õhtuse kalagrillimise ja toredate inimestega oli väärt puhkus.
Oma pildid jään teile praegu võlgu, aga siit leiab stiilinäiteid assateague beach .
Järmine nädalalõpureis viib New Yorki ja augusti viimastel päevadel sõidutab lennuk juba Nashville' - hõissaaa, elu on ilus :)!
Loodan, et tänane kirjatükk selgitas pika pausi asjaolusid ja annan endast parima, et ooteage edaspidi lühendada.
Seniks, olge tublid!
Teie
Muhv nõudmiseni
