Good morning luuv

Oeh, no ma ikkagi ei jõudnud enne seda postitust tagasi Eestisse - mis tähendab, et ei möödunud aastatki ja juba sain end taas arvuti ette seatud ja sulel sabast kiini. Palun muidugi tuhandest vabandust tekkinud pausi pärast, aga alljärgnevalt püüan end kuidagi välja vabandada, sest sündmuste graafik on olnud tihe.

Niisiis, mõni päev rohkem, kui kuu aega tagasi alustasin esimest korda elus tööpõllu kündmist Ameerikas. Mu sõber siin (eestlane muide) ütleb selle kohta nii - kui ülejäänud maamunal käivad inimesed tööl selleks, et elada, siis ameeriklased elavad selleks, et tööd teha (siinkohal soovitan neil endale näiteks Jaapani sõprusriigiks hankida - neile ka kangesti meeldib töötada, Eesti võiks siis järgmine kandidaat olla). See 'me teeme hääääääästi palju tööd' väljendub küll ilmselt sageli rohkem töötundide arvus, mitte aga niivõrd tehtud töö hulgas, nagu aru olen saanud, aga....vot endal ei õnnestunud sellist lebotamise organisatsiooni välja valida. Ehk siis esimesel sisseelamise nädalal uhasin ikka enamus päevadest 9 hommikul 8 õhtul klahve klõbistada ja ajusid ragistada. Aga eestlane harjub kõigega ja suudab ka vajadusel oma tempot tõsta!

Aga no töö tööks - kuna sotsiaalmeedias oma ametiülesannetest pajatamine on meil küllaltki reglementeeritud (siinkohal tervitused Greetele :)), siis ega rohkem justkui midagi lisada ei olegi. Räägin parem inimestest.

Tutvumine ameeriklastega

Kui keegi on teile kunagi öelnud, et ameeriklased kogu aeg naeratavad ja muudkui küsivad reipalt 'how are you' ja et see on nii pealiskaudne ja võlts, siis uskuge seda inimest - ka kõige värvikamad kirjeldused tutvumistest ameeriklastega on ilmselt puhas tõde ja päris raske on siinkohal üle panna, aga....tõde on ka see, et ühe tavalise tursimireisi jooksul (nii 2 nädalat) neid väga palju paremini tundma ei saagi.

No näiteks, igal hommikul lähen tööle ja piibitan oma kaarti valvuritädi juures - esimesed kaks nädalat ütles tädi mulle viisakalt 'good morning' ja oligi kõik, aga ma ju kuulsin küll, et ta järgmisele tulijale 'good morning luuv (love)' ütles. Olin juba loobunud, aga üllatus tuli peale kahte nädalat - tädi vaatas, et see nägu vist kavatseb siia jääda ja tuligi ära 'good mornin luuv'. Tuju kohe terveks päevaks hea! Aga läks mööda veel 2 nädalat ja tädi vaatas, et kuule tõesti, see imeliku nimega tegelena, kelle ID-kaardil on süünikuupäev enne kuud, ongi nüüd siia end sisse seadnud ja koos suure laia naeratusega teatas ta 'good morning luuuv! how you're doing this morning luuuv?'. Kui ükspäev välja lõunale läksin ütles tädi 'yeah girl, look at you! you should get something to eat luuuv'. Enam-vähem sama skeem on läbitud ka töökaaslastega, ehk siis iga natukese aja tagant paar lauset juurde (siiski, mõningate eranditega). Noh, kes on pika vinnaga?!?!

'How are you?' ei ole küsimus!!!!!!

Inimene ei ole mitte harjumuste ori, vaid oma kultuuritausta ori! Olen algusest peale teadnud, et 'how are you' ei ole siin küsimus - see on lihtlabane 'tere' (väike tip sõnaraamatute koostajatele). Ometi, ometi peavad kõik mulle 'how are you' ütlejad ka peale 1,5 kuud tsipa ootama enne kui ma ka 'how are you' suust välja saan. Asi selles, et eestlasel kerkib kohe peakohale mull 'häire - küsimärgiga lause', siis tuleb uus mull 'oota ei...oota nüüd...midaaaa....apppi......aaaaa....TERE'. Noh ja siis, kui küsija juba ära ei ole läinud, jõuadgi veel viisakalt 'how are you' vastu öelda.

Kahe minipeatüki kokkuvõtteks ütleks, et ameeriklastel ei ole tegelikult viga midagi. Nad lihtsalt ei leia, et peaks kõigiga kohe peensustesse laskuma, mis on täiesti ok, aga selle juures on nad rõõmsate nägudega ja viisakad ja seda kogu aeg. Ei ole absoluutselt mingi haruldus, et täiesti tundmatud inimesed sind tänaval teretavad või ütlevad näiteks 'oh, I love your shirt' ja otsejoones edasi põrutavad. Vissis nägu või pahurlus ei ole siin moes - vähemalt minu stressitase langeb!

Washington DC

Enne kui ma siia tulema hakkasin, kuulsin mitmelt poolt, oh jeerum, ära sinna igavuse tipptasemsse küll mine. Hmmm, siin ma nüüd olen siiski! DC (siin ei öelda kunagi Washington - on lihtsalt DC) on üks vabameelsemaid linnasid USA-s, mis laieneb kõigele. No näiteks on see väga gay friendly linn, mustade linn (või kuidas see nüüd siis on korreknte öelda, aga igaljuhul valged inimesed on siin vähemuses), aga samal ajal ka üks kõige rohkem korrumpeerunud omavalitsusega linnasid. Kuna District of Columbial (DC), mis koosneb ühest linnast (Washington), mis juhuslikult on pealinn, kongressis hääleõiguslikku liiget ei ole, siis nad möllavad rohkem omavalitsuse tasandil :).

Igavuse üle siin ka kurta ei saa - DC on ühtlasi ka näiteks väga jazzisõbralik linn. Või noh üleüldse kultuurisõbralik linn. Peale tööpäeva mõtled, mida siis täna teha ja lõpetad näiteks Norha Jonesi kontserdil. Igaljuhul on kogu aeg vaja kuskile joosta, sest miskit kuskil toimub ja ma arvan, et Eestisse tagasi tulles vajan kõigepealt puhkust :).

Omal väga olulisel kohal on DC-s ka oravad. Jah...oravad! Neid on siin massiliselt ja ma tõesti imestan, et ei ole siiani veel kohanud silti 'ära häri oravat!'(sest silte ameeriklased armastavad). Tegu ei ole mingite arglike loomakestega, tegu on täieõiguslike kodanikega, kelle liikumisi lakkamatult inimesed häirivad. Näiteks, kui ma hommikuti jooksmas käin ja ainuke inimene liikvel olen, siis sattun kogu aeg vihaste oravapilkude ette, a la 'mida sa siin tolgendada jalus, ahhhhh'.

Heas mõttes hulle kohtab siin ka omajagu. See ei ole nii, et töötad kongressi kõrval ja oled uhkes linnajaos. Tuled metroost välja ja nähtamatute sõpradega tegelasi on kohe trobikond. Aga ka nemad on väga viisakad, ikka ütlevad tere ja küsivad, et kas töö juba ära ei väsita. Ikka hea tuju ja viisakus ennekõike!

Reisid

Minu suurepärase stipendiumi eesmärk ei ole ainult töö. Selle suureks osaks on ka kohaliku elu ja kultuuri nägemine. Kui palju sa seda näed, on juba su enda teha. Olen otsustanud, et puhkan hauas ja tuleb võtta kõik, mis võtta annab. Oma reisimised korraldab iga stipendiumisaaja ise vastavalt sellele, kuidas töö lubab. Toon välja taaskord Ameerika plusspooled ja hüüan 'thank God for the national holydays!'. Riigipühadega siin kokku ei ole hoitud ja siinsed kavalpead on oma riigipühad ikka sättinud näiteks kuu esimesele esmaspäevale või teisele reedele jne. Ehk siis seda ohtu ei ole, et mõni riigipüha võiks nädalavahetusele sattuda (kui jõulud ja Ameerika sünnipäev välja jätta). Minu töökohas kaasneb tavaliselt igale riigipühale veel lisapäev ja nii neid pikki nädalavahetusi ikka koguneb, kus taaskord kohver pakkida ja teele asuda.

Esimene reis leidis aset kolm nädalat peale USA-sse saabumist, kui olin saanud töötada täpselt nädala ja 2 päeva ning juba saabuski 5 päeva kestev Ameerika sünnipäev (4. juuli oli küll reede, aga asutus suleti juba kolmapäevast alates). Katheriin, kes sama stipendiumiga, aga natuke varem USA-sse saabus ja kohalikes asjades ikka mõneti adekvaatsem oli, orgunnis kõik ära, sõitis autoga majaette ja algas reis Philadelphiasse.

Kohalejõudes ootas meid kõigepealt kodutänava pidu. No ikka nii, et linnalt oli hangitud autosõidu keelu märgid tänaval ja käis möll - ikkagi sünnipäev ju.

Edasi ootas meid suurejooneline kontsert, kus ma Jennifer Hudsoni helide peale peaagu minestama pidin.

Siis pikemad jalutuskäigud, mille käigus sai selgeks, et Philadelphia seinakunstile'EI' ei ütle.

Ootamatult lehvis tänaval uhkelt ka Eesti lipp.

Enne Philadelphiasse minekut ütlesid töökaaslased (need, kes juba rohkem, kui ühe lause rääkisid) - vaata, et sa kindlasti Phillys ikka cheesecake' sööd. Kohalejõudes selgus, et olin muidugi kõigest valesti aru saanud ja tegelikult ütlesid nad - vaata, et sa ikka maailmakuulsat Philly cheese stake' sööd. Aga mõeldud tehtud - seda ma muidugi ei aravanudki, et tegu mingi väikese roaga on (siin on ikka kõik, mis ette kantakse XXL suuruses), aga kui eestlasele stake ütled, siis saia ta seal vaimusilmas ei näe eksole. Seisime maailmakuulsa cheese stake' järjekorras (loomulikult maailmakuulsas kohas, mis on avataud juba aastast 1939) pool tundi ja voila...

Mis siin pattu salata - ikka jube hea oli :).

Järgmine reis leidis aset Ocean Citysse, sest mere inimene tahab ju mereäärde. Ütleme nii, et koledamat kohta, kui Ocean City pole juba ammu nähtud, aga õnneks saime meie oma seltskonnaga aega veeta palju ilusamas kohas seal lähistel. Assateague Beach koos metsikute hobuste, valge liiva, ookeani, õhtuse kalagrillimise ja toredate inimestega oli väärt puhkus.

Oma pildid jään teile praegu võlgu, aga siit leiab stiilinäiteid assateague beach .

Järmine nädalalõpureis viib New Yorki ja augusti viimastel päevadel sõidutab lennuk juba Nashville' - hõissaaa, elu on ilus :)!

Loodan, et tänane kirjatükk selgitas pika pausi asjaolusid ja annan endast parima, et ooteage edaspidi lühendada.

Seniks, olge tublid!

Teie
Muhv nõudmiseni

Pärismaalaseks saamise lugu

Kunagi eelmisel sajandil, kui ma just Otsa kooli õppuriks olin saanud ja toimus suurejooneline rebastepidu, tõusis üks vanem koolikaaslane ühtäkki pidulikult püsti ja teatas sama pidulikul "inimesed on erinevad"! Kõik vaatasid korra segaduses nägudega (kuigi oli näha, kuidas peade kohale kerkisid koomiksi tekstimullid - "Really?!?") ja sumin jätkus. Nüüd nii umbes 15 aastat hiljem, siin Ameerikas olles hakkan ma neid põhjapanevaid sõnu lõpuks siis mõistma :).

Ehk siis, esimene nädal Washingtonis on märkamatult möödunud ja tunnen, et hakkan vaikselt pärismaalaseks saama, sest nädala jooksul on lisandunud mu arsenali kohalik pangakonto, telefoninumber, sõidukaart ja nüüd siis ka kuulus social security number. Sest sa ei ole mittekeegi, kui sul ei ole social security numbrit! Selle numbri saamisest pajatabki tänane sissekanne, sest tegu ei olnud mingi lihtsa ettevõtmisega.

Niisiis paistis hommikul päike ja kraadid triivisid seal kuskil 30 ringis (mis muide on siin hetkel väga värskendav temperatuur, sest üleeile, kui tegemist oli 36 kraadiga varjus, pidin pangakontori poole sammudes kõvasti keskenduma, et mitte pilti tasku panna). Heatujuliselt otsustasin sammud seada kohaliku Social Security office'i poole. Olin loomulikult kuulnud lugusid sellest, seal läheb ikka natuke aega ootamise peale, aga no kuulge, kaua see ikka aega saab võtta?!? No saab :)!

Teen selle osa lühidalt, minu kord tuli täpselt peale 2 tundi ootamist! Kui õues on äärmuslikud soojakraadid, siis siseruumides ei ole aga äärmuslike külmakraadidega tagasi hoitud, ehk konditsioneerid uugavad nii, mis kole. Ametnikud töötasid ikkagi sulevestid seljas samal ajal, kui mina ja teised kaaskannatajad, huuled sinised, oma järge ootasid. Välja, sooja ei julenud ka vahepeal minna, sest mingeid numbreid ei anta ja ootad kuni sinu nime kuskilt kontori nurgast hüütakse - äkki magad maha.

Aga pole viga, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem! Nimelt, oli mida vaadata ja jälgida seal 2 tunni jooksul. Esmalt saabus asutusse jutukas härrasmees ja kuigi alguses tundus, et ta suhtleb aktiivselt kaasootajatega, siis peagi sai selgeks, et ei - tal on siiski oma nähtamatu sõber kaasas. Härrasmees istus läbi pea kõik vabad pingid, mis saadaval olid ja ei lubanud kellelgi enda kõrvale istuda, sest nähtamatu sõber tahab ju ka jalga puhata. Enamjaolt said nad omavahel päris hästi läbi, aga mingitel hetkel asus nähtamatu sõber ilmselgelt vaidlusesse ja see ajas härrasmehel ikka harja täiesti punaseks. Ta rebis kotis välja Piibli ning kukkus sõpra sellega hurjutama - sõber taltus. Lõpuks jõudis härra kord kätte - ilmselgelt paljunäinud teenindaja võttis asja väga rahulikult, kui härra talle oma mõlemal käel seisvat nähtamatut sõpra tutvustas (üks ilmus järsku kuskilt juurde - või oli neid juba alguses kaks, kes teab). 

Vahepeal oli aga vargsi asutusse hiilinud ka teine härrasmees, kellel nähtamatuid sõpru kaasas ei olnud ja kes päriselt asuski kõikide kaasootajatega suhtlema. Tehnika oli sama - muudkui vahetad kohti ja asud jutuvada ajama. Selle härra omapära seisnes aga selles, et vahel pikkis ta ka mõne viisijupi väikese jutu vahele. Kui välk selgest taevast, tõmbas ta üles laulu - no sellise korraliku gospeli ikka. 

Kogu seltskonnast eristusid veel mõned - veidi segaduses nägudega persoonid Euroopast, kes arusaamatute nägudega toimuvat jälgisid ja samal ajal kümne küünega oma passidest kinni hoidsid. 

Eurooplane Social Security office's:

Olgu siinkohal öeldud, et sissepääs etendusele oli tasuta ja selle katkestas peale 2 tundi teenindaja kutsung: Susan EL, AI, EL, EL, VI...............Va numbri saamise protseduur kestis peale kirjeldatud kahetunnist showd 5 minutit (oleks kestnud 2, kui teenindaja poleks täiesti poognalt vahepeal kaastöötajaga elulistesse vestlustesse asunud). 2 tundi ja 5 minutin ja olengi lähemal pärismaalasele :).

Kuhu me siis jõudsime - aaa, inimesed on erinevad - REALLY?!?! Siin Ameerikas öeldakse, et kõik, kes on siin, on ameeriklased. Ongi erinevad rahvused, kultuurid jne - kõigil on õigus säilitada oma, midagi seguneb, midagi hääbub ja kokku ongi ameeriklane. Ameerika toidupoes müüakse kõrvuti hummust, sushit, kaerahelbeid ja peekonit (ilmselgelt on eestlasi siiski vähe, sest musta leiba veel ei ole poes) ja kõik söövad õnnelikult kõike. 

Lõpetuseks palub mu majanaaber Martins Lätist teid kõiki tervitada!

Teie pärismaalane :)

Saage tuttavaks, it's a Ma'am now

Yes Ma'am, please Ma'am, have nice day Ma'am jne :). Siin ikkagi austatakse (vanemaid) inimesi nagu näha. Panin 'vanemaid' sulgudesse, sest vahel harva tuleb ette, et mõni ütleb Miss ka ja vot see juba toob naeratuse näole. Aga üldiselt on see Ma'amitamine ikkagi kummaline ja nõuab harjumist (1  öljardist asjast, millega peab harjuma), sest mingil kombel tekitab see vähemalt minus teatava alaväärsuskompleksi, sellise orjapidaja tunde - kahtlane :).

Esialgu jäävad mulle otseloomulikult silma asjad, mis on kas täiesti absurdsed või lihtsalt omamoodi - selektiivne tähelepanu ütleme nii :). Absurdsete asjade hulka ma loeksin näiteks liiklusmärgid, mis õigupoolest on enamjaolt üsna pikad kirjutised. Ehk siis saan aru, et inimeste võimesse teatud märgisüsteem selgeks saada siin erilist usku ei ole. Küll aga hinnatakse kõrgelt inimeste kiirlugemise võimeid - sest kui u 120 km tunnikiirusega mööda kiirteed uhad, siis ju ikka jõuad lugeda pikki kirjutisi täislausetega selle kohta, et 0.2 miili pärast hoia vasakule north westi peale, siis pööra kohe paremale nr 48 peale, siis tee veel nii ja nii. Kusjuures, kui mööda paned, siis on oht, et tuleb umbes 100 km pikkune ring teha. Sama lugu on ka linnas sees - ma ikka peatun vahel ja jään kohe lugema, et mis uudist siis siin ristmikul ka on.

Väike illustratsioon ühelt samuti üllatunud välismaalaselt:

                                           

või

mis sellel viga on ma ei saa aru :)

Väikestele veidrustele vaatamata on tegelikult kõik üsna tore. Hetkel on mul endiselt tunne, et olen saabunud pikemale puhkusele ja see asjaolu, et 'puhkus' kestab aasta aega, ei ole veel kohale jõudnud.  Minu esimene nädal siin Washingtonis möödubki sisseelamise saatel ning tööpostile asun alles jaanilaupäeval :).

Eile linnas pikemat jalutuskäiku tehes sain järsku aru, et ega ju kiiret ei ole - pole mõtet kõiki kohalikke objekte ühe päevaga läbi kapata, et ilmselt jõuab veel. Küll aga õnnestus mul jalutuskäigu jooksul tänu lõõskavale päikesele permanentsed prillid ette ja särk selga saada.

Oeh, tänaseks on terrassi-lebo juba liiga kaua kestnud. Varsti katsun oma kirjutisi täiustada ka fotomaterjaliga, aga enne tuleb kõik vidinad tööle saada - tegudele :)!

Seiklus algab

Alustuseks peab mainima, et Kopenhaageni lennujaama lounge'i õunamahl on liiga magus ja kohvi liiga mõru, aga võikud on täitsa head. Ma olen ju eestlane - igaks juhuks vingun natuke enne, kui jõuan Ameerikasse, kus kuuldavasti ollakse rohkem huvitatud sinu õnnestumistest ja positiivsetest asjadest, kui meeli mõrudaks tegevatest asjaoludest.

Novot, aga ootamatult jõudis see päev kätte, mil tuli kohvrite lukud kinni tõmmata ja teele asuda. Imelikul kombel oli mul peale pooleaastast aega, mil selle sõidu faktist teadlik olin, justkui võimalik selle mõttega harjuda, aga  tegelikkus on see, et teadmine aastapikkusest reisist kuulus asjade hulka, mis on kunagi hiljem, homme või nii... No ei saa ikka veel täpselt aru, mis siin toimub praegu :).

Täna varahommikul Tallinna lennujaama jõudes tabas mind mõnus üllatus - head sõbrad olid end meie jaoks põhimõtteliselt öösel üles ajanud ja lehvitama tulnud. Minu Moskva usub pisaraid küll ja neid ka tagasi ei hoia :). 5 tunnist Kopenhaagenis on 3 juba möödunud ja varsti võib 8 tunni 40 minuti pikkune lennureis Washingtoni poole alata. Kotis on valmis hunnik ajakirju ja unerohud :).

Kuna eriti põrutavaid sündmusi see reis veel kaasa pole toonud, siis esimene postitus jääb üsna üürikeseks ja siia ka lõppeb. Loodetavasti on oodata põnevamat elu ja seega lektüüri, mida kannatab sissejuhatusest kaugemalegi lugeda :).

See you soon :)!

Susan