Pärismaalaseks saamise lugu

Kunagi eelmisel sajandil, kui ma just Otsa kooli õppuriks olin saanud ja toimus suurejooneline rebastepidu, tõusis üks vanem koolikaaslane ühtäkki pidulikult püsti ja teatas sama pidulikul "inimesed on erinevad"! Kõik vaatasid korra segaduses nägudega (kuigi oli näha, kuidas peade kohale kerkisid koomiksi tekstimullid - "Really?!?") ja sumin jätkus. Nüüd nii umbes 15 aastat hiljem, siin Ameerikas olles hakkan ma neid põhjapanevaid sõnu lõpuks siis mõistma :).

Ehk siis, esimene nädal Washingtonis on märkamatult möödunud ja tunnen, et hakkan vaikselt pärismaalaseks saama, sest nädala jooksul on lisandunud mu arsenali kohalik pangakonto, telefoninumber, sõidukaart ja nüüd siis ka kuulus social security number. Sest sa ei ole mittekeegi, kui sul ei ole social security numbrit! Selle numbri saamisest pajatabki tänane sissekanne, sest tegu ei olnud mingi lihtsa ettevõtmisega.

Niisiis paistis hommikul päike ja kraadid triivisid seal kuskil 30 ringis (mis muide on siin hetkel väga värskendav temperatuur, sest üleeile, kui tegemist oli 36 kraadiga varjus, pidin pangakontori poole sammudes kõvasti keskenduma, et mitte pilti tasku panna). Heatujuliselt otsustasin sammud seada kohaliku Social Security office'i poole. Olin loomulikult kuulnud lugusid sellest, seal läheb ikka natuke aega ootamise peale, aga no kuulge, kaua see ikka aega saab võtta?!? No saab :)!

Teen selle osa lühidalt, minu kord tuli täpselt peale 2 tundi ootamist! Kui õues on äärmuslikud soojakraadid, siis siseruumides ei ole aga äärmuslike külmakraadidega tagasi hoitud, ehk konditsioneerid uugavad nii, mis kole. Ametnikud töötasid ikkagi sulevestid seljas samal ajal, kui mina ja teised kaaskannatajad, huuled sinised, oma järge ootasid. Välja, sooja ei julenud ka vahepeal minna, sest mingeid numbreid ei anta ja ootad kuni sinu nime kuskilt kontori nurgast hüütakse - äkki magad maha.

Aga pole viga, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem! Nimelt, oli mida vaadata ja jälgida seal 2 tunni jooksul. Esmalt saabus asutusse jutukas härrasmees ja kuigi alguses tundus, et ta suhtleb aktiivselt kaasootajatega, siis peagi sai selgeks, et ei - tal on siiski oma nähtamatu sõber kaasas. Härrasmees istus läbi pea kõik vabad pingid, mis saadaval olid ja ei lubanud kellelgi enda kõrvale istuda, sest nähtamatu sõber tahab ju ka jalga puhata. Enamjaolt said nad omavahel päris hästi läbi, aga mingitel hetkel asus nähtamatu sõber ilmselgelt vaidlusesse ja see ajas härrasmehel ikka harja täiesti punaseks. Ta rebis kotis välja Piibli ning kukkus sõpra sellega hurjutama - sõber taltus. Lõpuks jõudis härra kord kätte - ilmselgelt paljunäinud teenindaja võttis asja väga rahulikult, kui härra talle oma mõlemal käel seisvat nähtamatut sõpra tutvustas (üks ilmus järsku kuskilt juurde - või oli neid juba alguses kaks, kes teab). 

Vahepeal oli aga vargsi asutusse hiilinud ka teine härrasmees, kellel nähtamatuid sõpru kaasas ei olnud ja kes päriselt asuski kõikide kaasootajatega suhtlema. Tehnika oli sama - muudkui vahetad kohti ja asud jutuvada ajama. Selle härra omapära seisnes aga selles, et vahel pikkis ta ka mõne viisijupi väikese jutu vahele. Kui välk selgest taevast, tõmbas ta üles laulu - no sellise korraliku gospeli ikka. 

Kogu seltskonnast eristusid veel mõned - veidi segaduses nägudega persoonid Euroopast, kes arusaamatute nägudega toimuvat jälgisid ja samal ajal kümne küünega oma passidest kinni hoidsid. 

Eurooplane Social Security office's:

Olgu siinkohal öeldud, et sissepääs etendusele oli tasuta ja selle katkestas peale 2 tundi teenindaja kutsung: Susan EL, AI, EL, EL, VI...............Va numbri saamise protseduur kestis peale kirjeldatud kahetunnist showd 5 minutit (oleks kestnud 2, kui teenindaja poleks täiesti poognalt vahepeal kaastöötajaga elulistesse vestlustesse asunud). 2 tundi ja 5 minutin ja olengi lähemal pärismaalasele :).

Kuhu me siis jõudsime - aaa, inimesed on erinevad - REALLY?!?! Siin Ameerikas öeldakse, et kõik, kes on siin, on ameeriklased. Ongi erinevad rahvused, kultuurid jne - kõigil on õigus säilitada oma, midagi seguneb, midagi hääbub ja kokku ongi ameeriklane. Ameerika toidupoes müüakse kõrvuti hummust, sushit, kaerahelbeid ja peekonit (ilmselgelt on eestlasi siiski vähe, sest musta leiba veel ei ole poes) ja kõik söövad õnnelikult kõike. 

Lõpetuseks palub mu majanaaber Martins Lätist teid kõiki tervitada!

Teie pärismaalane :)

Saage tuttavaks, it's a Ma'am now

Yes Ma'am, please Ma'am, have nice day Ma'am jne :). Siin ikkagi austatakse (vanemaid) inimesi nagu näha. Panin 'vanemaid' sulgudesse, sest vahel harva tuleb ette, et mõni ütleb Miss ka ja vot see juba toob naeratuse näole. Aga üldiselt on see Ma'amitamine ikkagi kummaline ja nõuab harjumist (1  öljardist asjast, millega peab harjuma), sest mingil kombel tekitab see vähemalt minus teatava alaväärsuskompleksi, sellise orjapidaja tunde - kahtlane :).

Esialgu jäävad mulle otseloomulikult silma asjad, mis on kas täiesti absurdsed või lihtsalt omamoodi - selektiivne tähelepanu ütleme nii :). Absurdsete asjade hulka ma loeksin näiteks liiklusmärgid, mis õigupoolest on enamjaolt üsna pikad kirjutised. Ehk siis saan aru, et inimeste võimesse teatud märgisüsteem selgeks saada siin erilist usku ei ole. Küll aga hinnatakse kõrgelt inimeste kiirlugemise võimeid - sest kui u 120 km tunnikiirusega mööda kiirteed uhad, siis ju ikka jõuad lugeda pikki kirjutisi täislausetega selle kohta, et 0.2 miili pärast hoia vasakule north westi peale, siis pööra kohe paremale nr 48 peale, siis tee veel nii ja nii. Kusjuures, kui mööda paned, siis on oht, et tuleb umbes 100 km pikkune ring teha. Sama lugu on ka linnas sees - ma ikka peatun vahel ja jään kohe lugema, et mis uudist siis siin ristmikul ka on.

Väike illustratsioon ühelt samuti üllatunud välismaalaselt:

                                           

või

mis sellel viga on ma ei saa aru :)

Väikestele veidrustele vaatamata on tegelikult kõik üsna tore. Hetkel on mul endiselt tunne, et olen saabunud pikemale puhkusele ja see asjaolu, et 'puhkus' kestab aasta aega, ei ole veel kohale jõudnud.  Minu esimene nädal siin Washingtonis möödubki sisseelamise saatel ning tööpostile asun alles jaanilaupäeval :).

Eile linnas pikemat jalutuskäiku tehes sain järsku aru, et ega ju kiiret ei ole - pole mõtet kõiki kohalikke objekte ühe päevaga läbi kapata, et ilmselt jõuab veel. Küll aga õnnestus mul jalutuskäigu jooksul tänu lõõskavale päikesele permanentsed prillid ette ja särk selga saada.

Oeh, tänaseks on terrassi-lebo juba liiga kaua kestnud. Varsti katsun oma kirjutisi täiustada ka fotomaterjaliga, aga enne tuleb kõik vidinad tööle saada - tegudele :)!

Seiklus algab

Alustuseks peab mainima, et Kopenhaageni lennujaama lounge'i õunamahl on liiga magus ja kohvi liiga mõru, aga võikud on täitsa head. Ma olen ju eestlane - igaks juhuks vingun natuke enne, kui jõuan Ameerikasse, kus kuuldavasti ollakse rohkem huvitatud sinu õnnestumistest ja positiivsetest asjadest, kui meeli mõrudaks tegevatest asjaoludest.

Novot, aga ootamatult jõudis see päev kätte, mil tuli kohvrite lukud kinni tõmmata ja teele asuda. Imelikul kombel oli mul peale pooleaastast aega, mil selle sõidu faktist teadlik olin, justkui võimalik selle mõttega harjuda, aga  tegelikkus on see, et teadmine aastapikkusest reisist kuulus asjade hulka, mis on kunagi hiljem, homme või nii... No ei saa ikka veel täpselt aru, mis siin toimub praegu :).

Täna varahommikul Tallinna lennujaama jõudes tabas mind mõnus üllatus - head sõbrad olid end meie jaoks põhimõtteliselt öösel üles ajanud ja lehvitama tulnud. Minu Moskva usub pisaraid küll ja neid ka tagasi ei hoia :). 5 tunnist Kopenhaagenis on 3 juba möödunud ja varsti võib 8 tunni 40 minuti pikkune lennureis Washingtoni poole alata. Kotis on valmis hunnik ajakirju ja unerohud :).

Kuna eriti põrutavaid sündmusi see reis veel kaasa pole toonud, siis esimene postitus jääb üsna üürikeseks ja siia ka lõppeb. Loodetavasti on oodata põnevamat elu ja seega lektüüri, mida kannatab sissejuhatusest kaugemalegi lugeda :).

See you soon :)!

Susan