Ehk siis, esimene nädal Washingtonis on märkamatult möödunud ja tunnen, et hakkan vaikselt pärismaalaseks saama, sest nädala jooksul on lisandunud mu arsenali kohalik pangakonto, telefoninumber, sõidukaart ja nüüd siis ka kuulus social security number. Sest sa ei ole mittekeegi, kui sul ei ole social security numbrit! Selle numbri saamisest pajatabki tänane sissekanne, sest tegu ei olnud mingi lihtsa ettevõtmisega.
Niisiis paistis hommikul päike ja kraadid triivisid seal kuskil 30 ringis (mis muide on siin hetkel väga värskendav temperatuur, sest üleeile, kui tegemist oli 36 kraadiga varjus, pidin pangakontori poole sammudes kõvasti keskenduma, et mitte pilti tasku panna). Heatujuliselt otsustasin sammud seada kohaliku Social Security office'i poole. Olin loomulikult kuulnud lugusid sellest, seal läheb ikka natuke aega ootamise peale, aga no kuulge, kaua see ikka aega saab võtta?!? No saab :)!
Teen selle osa lühidalt, minu kord tuli täpselt peale 2 tundi ootamist! Kui õues on äärmuslikud soojakraadid, siis siseruumides ei ole aga äärmuslike külmakraadidega tagasi hoitud, ehk konditsioneerid uugavad nii, mis kole. Ametnikud töötasid ikkagi sulevestid seljas samal ajal, kui mina ja teised kaaskannatajad, huuled sinised, oma järge ootasid. Välja, sooja ei julenud ka vahepeal minna, sest mingeid numbreid ei anta ja ootad kuni sinu nime kuskilt kontori nurgast hüütakse - äkki magad maha.
Aga pole viga, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem! Nimelt, oli mida vaadata ja jälgida seal 2 tunni jooksul. Esmalt saabus asutusse jutukas härrasmees ja kuigi alguses tundus, et ta suhtleb aktiivselt kaasootajatega, siis peagi sai selgeks, et ei - tal on siiski oma nähtamatu sõber kaasas. Härrasmees istus läbi pea kõik vabad pingid, mis saadaval olid ja ei lubanud kellelgi enda kõrvale istuda, sest nähtamatu sõber tahab ju ka jalga puhata. Enamjaolt said nad omavahel päris hästi läbi, aga mingitel hetkel asus nähtamatu sõber ilmselgelt vaidlusesse ja see ajas härrasmehel ikka harja täiesti punaseks. Ta rebis kotis välja Piibli ning kukkus sõpra sellega hurjutama - sõber taltus. Lõpuks jõudis härra kord kätte - ilmselgelt paljunäinud teenindaja võttis asja väga rahulikult, kui härra talle oma mõlemal käel seisvat nähtamatut sõpra tutvustas (üks ilmus järsku kuskilt juurde - või oli neid juba alguses kaks, kes teab).
Vahepeal oli aga vargsi asutusse hiilinud ka teine härrasmees, kellel nähtamatuid sõpru kaasas ei olnud ja kes päriselt asuski kõikide kaasootajatega suhtlema. Tehnika oli sama - muudkui vahetad kohti ja asud jutuvada ajama. Selle härra omapära seisnes aga selles, et vahel pikkis ta ka mõne viisijupi väikese jutu vahele. Kui välk selgest taevast, tõmbas ta üles laulu - no sellise korraliku gospeli ikka.
Kogu seltskonnast eristusid veel mõned - veidi segaduses nägudega persoonid Euroopast, kes arusaamatute nägudega toimuvat jälgisid ja samal ajal kümne küünega oma passidest kinni hoidsid.
Eurooplane Social Security office's:
Olgu siinkohal öeldud, et sissepääs etendusele oli tasuta ja selle katkestas peale 2 tundi teenindaja kutsung: Susan EL, AI, EL, EL, VI...............Va numbri saamise protseduur kestis peale kirjeldatud kahetunnist showd 5 minutit (oleks kestnud 2, kui teenindaja poleks täiesti poognalt vahepeal kaastöötajaga elulistesse vestlustesse asunud). 2 tundi ja 5 minutin ja olengi lähemal pärismaalasele :).
Kuhu me siis jõudsime - aaa, inimesed on erinevad - REALLY?!?! Siin Ameerikas öeldakse, et kõik, kes on siin, on ameeriklased. Ongi erinevad rahvused, kultuurid jne - kõigil on õigus säilitada oma, midagi seguneb, midagi hääbub ja kokku ongi ameeriklane. Ameerika toidupoes müüakse kõrvuti hummust, sushit, kaerahelbeid ja peekonit (ilmselgelt on eestlasi siiski vähe, sest musta leiba veel ei ole poes) ja kõik söövad õnnelikult kõike.
Lõpetuseks palub mu majanaaber Martins Lätist teid kõiki tervitada!
Teie pärismaalane :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar